Rohi kasvas taevast pähe
sel öösel taevas polnud tähti
nad särasid me jalge vahel maas
kuu ei paistnud sealt kus enne nähti
rohi kasvas meile taevast pähe
tusatuju tollel päeval polnud näha
tagurpidi taevas kasvasid kõik puud
hingerahu rebis endalt hinge välja
jäi ainult rahu, kes suudles enda suud
lumi sadas altpoolt habemesse
kui viha iseenda vimmas kees
sohust kukkusid kõik inimesed välja
ja paistsid valgust päikesesse enda sees
siis ma järsku kõrvadega nägin
et vale tegi argusele pai
ja huuled tundsid enda hämaruses häbi
ja ema tantsis keset põldu endaga
hirm hakkas sellel õhtul ennast kartma
kui valgus teda tasapisi sõi
vaimud kandsid oma raskeid kehi
tol ööl sai tühjus mõttetuselt lapse
Ehk olen ma selline, kes kõrgemat ja sügavamat luulet ei jaga, aga imelik hakkas seda Somnabuuli lugu lugedes/kuulates.